Esimene Peatükk

Oletame, et sind kutsutakse välja reede õhtul kell kuus luksuslikku restorani. Kas sa leiaksid oma riidekapist midagi mida sa tahaksid, siis selga panna? Sain just kõne. Kõne kelleltki, kelle häält ma pole varem kuulnud. See ei tundunud salajane kõne, aga mulle rõhutati, et ma kindalt hea riiete komplekti valiku teeks. Mind on reede õhtul välja kutsutud. Mulle on antud asukoht ja kell. See kõik tekitab minus segadust ja küsimusi, aga ma plaanin kindlalt kohal olla, sest vahet pole, ma elan vaid kord. Teen omad uurimused ja tuleb välja, et tegu on imeilusa luksusliku restoraniga. Seda vaadates tekib mul tunne, et mul ei ole mitte midagi sobivat selga panna. See koht ei ole selline kuhu minna dressides või lihtsalt tavalises t-särgis. Mul on aega vaid paar päeva, siis peab mul olemas olema perfektne väljanägemine. Tormasin koheselt riidekapi juurde, sest aeg ei anna armu. Tegin ukse lahti, iga rõivas mis mu ees oli tundus nii igava ja tavaline. Polnud sära, ilu ega elegantsust. Kleidid ja seelikud, mida olin alati armastanud olid praegusel hetkel muutunud minu jaoks võõraks ja kaugeks. Ma otsisin ja otsisin, terve õhtu. Kui ma lõpuks kella vaatasin oli kell 12, hommikul tuli vara ärgata seega otsustasin minna magama, tundega, et ilmselt ei leia ma midagi. Hommikul ärgates oli väsimus suur, sest arvatavasti magasin ainult mõni tund kuna öösel mõtlesin ainult sellele, et mina näen ilmselt kõige halvem seal välja, sest ma pole mingisugust panust pannud enda riietusse. Aga samas mida ma praegu ja ilmselt järgnevad tunnid teen? Just täpselt, ma panustan oma riietusse väga oma kohutava mõtlemisega mingi tobeda ürituse üle ja riietuse üle mida pingsalt proovin leida. See kõik kõnetab mind väga, aga see RIIETUS!! Läksin hommikul kohe tööle ja mõtlesin, et äkki tekib päeva peale mõni idee ja ehk ongi hea vahelduseks midagi muud teha ja mõelda. Vaid pool tundi hiljem, koperdasin otsa mingile ajakirjale. Te pole valmiski selleks mis ma sealt leidsin ja kui palju paremaks see kogu olukorra tegi! Mu ees seisis ajaleht, esikaanel Samié, mis see oli ja kas see oli saatus. Olin siiski väga uudishimulik ning võtsin selle maast ja hakkasin kiirelt seda sirvima. Sain aru, et mul tuleb võtta eraldi aeg ja keskenduda eraldi sellele ajakirjale, sest olin kõndinud juhuslikult täiesti tundmatusse kohta, mööda suvalisi tänavaid. Olin unustanud end uurima lehekülgesid, mis tutvustasid midagi uut ja põnevat. Kohe peale tööd tuligi mulle meelde see kummaline ajaleht, ma haarasin selle koheselt kotist ning hakkasin, seda tundmatut kohta uurima. Uus bränd. Uus kollektsioon. Uued rõivad. Outfitid mida kanda, kui toimumas on midagi tähtsat. Imeilusad toonid ja kangad. Ma üllatusin kui sain aru, et ma olen nende e-poes omale õiget suurust valimas, aga miski ütles, et need oleks mulle perfektsed. Tegin korraks pausi, asetasin käed sülle ja otsustasin selle sinna paika jätta ja oma toimetustega edasi minna. Kõigest mõni minut hiljem ma vajutasin ostu nupule. Ma olin teinud otsuse nii, et seda isegi ei märganud, aga ma polnud pettunud, sest see mis mulle ekraanil vastu vaatas oli perfektne ning just see mida ma olin enda peas ettekujutatud. Möödus paar päeva ning ma olin täielikult unustanud, mis oli juhtunud eelnevatel päevadel. Istusin vaikselt köögis, jõin kohvi ja lugesin raamatut, kui äkitselt koputas keegi mu uksele. Ukse ees oli aga ainult pakk. Mitte lihtsalt suvaline papist karp, vaid ilusate kaantega ja lipsuga raamatu kujuline karp, millel oli kirjas Samié. Sain kohaselt aru, et tegemist oli minu pakkiga, mille ma peaaegu, et kogematta tellisin. Uurisin, kuid ühtegi hingelist ma ei näinud. See oli kummaline olukord, mis pani mind veidi kõheduslikult tundma. Hommikul ärkasin ja sain aru, et on reede. Korraga muutus mu päev sada korda paremaks, sest sain aru, et täna on see päev kus lähen tundmatusse restorani oma uhiuues outfitis ja näitan seda kogu maailmale! Ma ei olnud siiani teinud lahti karpi, mille eile sain, sest ootasin just seda õiget õhtust hetke! Ma sättisin end peegli ees valmis, kuigi mu käed värisesid kergelt. Ma ei teadnud, mida sealt oodata, aga teadsin, et pean minema ja endast üle olema. Nüüd aga kõige tähtsam osa. Riietus, mille olin tellinud sellest kummalisest brändist ja lõpuks pakist avanud, sobis mulle imeliselt. See tundus… teistsugune. selles elegantsuses oli midagi erilist. Ma sidusin juuksed lahti, panin kõrvarõngad kõrva ja astusin peeglile lähemale. Üks hetk jäi pilk mul kinni oma silmades — tundus, nagu need oleksid sügavamad kui tavaliselt, just nagu keegi teine vaataks vastu. Ma raputasin pead ja naeratasin närviliselt. „Lihtsalt ärevus,“ pomisesin endale. Kui jõudsin restorani, oli kell täpselt kuus. Koht kuhu sattusin oli salapärane ja veidi külm. Ukse juures seisis kelner, kelle pilk libises korraks üle minule. Tema silmad laienesid hetkeks, aga ta ei öelnud midagi. „Tere õhtust,“ ütlesin ma. „Tere õhtust, preili… Teie laud on juba valmis,“ vastas ta justkui mu nime ammu teades. Toll hetkel mõistsin, et ma ei kanna mitte ainult midagi mis mind õnnelikuks teeb, vaid rõivast, mis muudab keskkonda mu ümber. Mees juhatas mind ruumi, kus oli üks laud, üks tool ja üks ümbrik. Ei ühtegi menüüd, ega inimest. Ainult vaikne klaverimuusika kuskilt kaugelt ja see ümbrik, millel seisis: Aitäh, et tulid. Istusin ja avasin selle. Sees oli kaart, millel oli vaid üks lause: “Kõik ei ole juhus. Samié leidis sind, mitte vastupidi.” Mu süda hakkas kiiremini lööma. Ma vaatasin ümber — kelner oli kadunud. Siis kuulsin vaikset naisehäält, mis tuli ei tea kust. Ma uurisin ringi ja vaatasin selja taha. Järsku seisis mu ees naine, mustas kleidis nägu peidetud kübaraga. Naine ulatas mulle ainult raamatu ning kõndis minema. Olin segaduses ega jõudnud vastata midagi. Raamatu kaanel polnud midagi, kuid kui raamatu lahti tegin seisis selles esimene lause: “Kas oled valmis raamatut edasi kirjutama.”